Spiraalmudel

Prototüüp on süsteemi esialgne versioon, mida kasutatakse disainivõimaluste katsetamiseks ja ideede illustreerimiseks.
Seda saab rakendada arenduse eri etappides – näiteks nõuete analüüsi käigus nende tuvastamiseks ja valideerimiseks, disainifaasis valikute hindamiseks ning kasutajaliidese kujundamiseks.

1. Prototüüpimise eelised hõlmavad paremat kasutusmugavust, täpsemat vastavust kasutaja tegelikele vajadustele, kõrgemat kvaliteeti ja lihtsamat hooldatavust ning väiksemat arenduskulu.
   Siiski ei tohiks spiraali kordusi samastada traditsiooniliste arendusprotsessi faasidega. Iga kordus jaguneb tavaliselt 3–6 sektoriks, sõltuvalt autorite käsitlusest.
   Iga uus iteratsioon algab konkreetse eesmärgi määratlemise ja riskianalüüsiga ning lõpeb tulemuse kontrollimise ja kinnitamisega kliendi poolt.
   Erinevate sektorite töömaht võib olla varieeruv. Boehm'i järgi koosneb spiraalmudel neljast põhisektorist.
   
   
2. Nõuete kogumine toimub üldisel tasemel, samal ajal määratledes ka need aspektid, mida tuleb edaspidi täpsemalt täpsustada.
   
   
3. Kiire kavandamine keskendub süsteemi nähtavale osale (sisendid, väljundid, vormid jne) ning selle tulemusena valmib prototüüp. Klient saab prototüüpi hinnata ja täpsustada oma vajadusi selle põhjal.
   
   
4. Seejärel toimub iteratiivne prototüübi täiustamine, kuni see vastab kasutaja ootustele. Samal ajal omandab arendaja parema arusaama kliendi soovidest.