Eesti rahvajutt
Muistsel ajal elas Saaremaal võimas vägilane Suur Tõll. Kasvult oli ta tohutu suur: nagu tamm põõsaste keskel või hiiglakuusk kadakate kõrval. Hiiumaale või teistele saartele ei sõitnud ta kunagi laevaga, vaid sammus jalgsi läbi mere. Siis tekkisid tema jalge ees majakõrgused lained. Kalad põgenesid ta sammude müdinast kaugele merre.
Pärast isa surma sai Tõllust saarlaste vanem ja valitseja. Ta asus oma kodukohta Tõllustele ja kosis naiseks Pireti. See oli oma suure kasvu ja jõuga Tõllule igati vääriline elukaaslane. Kõik tööd tegi Tõll kodus ise: kündis ja külvas vilja, niitis heina ja pani vilja kokku, ehitas ning kohendas hooneid. Ruhnu saarel oli Tõllul kapsaaed. Kui Piret paja tulele pani, saatis ta Tõllu kapsaid tooma. Tõll võttis seitsmesüllase palgi kepiks kätte ja läks teele. Pireti pada aga oli nii suur nagu vaese mehe saun. Terve tiigitäis vett mahtus sinna sisse.
Tõll armastas väga pähkleid. Igal sügisel käis ta Abruka saarel ja korjas taskud pähkleid täis. Neid oli siis kodus Tõllustel koos Pireti ja pojaga mõnus naksutada. Ühel tormisel sügispäeval tuli Suur Tõll Abrukalt pähkleid korjamast. Seal märkas ta äkki oma jalge ees meres üht Sõrve kalurite laeva, mille lained olid ümber paisanud. Ruttu tõttas Tõll appi. Ta võttis laeva, kallas selle veest tühjaks. Teise käega noppis ta mehed ükshaaval merest ja asetas nad laeva. Siis korjas ta veest välja ka meeste võrgud, aerud, istepingid, leivakotid ning muu vara. Viimaks tõstis ta laeva kõigega koos õlale ja kandis randa.